September on spordikuu :)

September pakub spordisõpradele üritusi nii palju, et raske on teha valikuid, kus osaleda.
Minu plaan nägi ette Vanaka vallutuse neljapäeval, xt sügisrogaini laupäeval ja Albu mäkke- ja sügisjooksul osalemise pühapäeval.

Vanaka vallutusele läksin peale plaaniga, et saab korraliku trenni ja ehk mahub ka kolme parima sekka. Tuli aga hoopis karikas koju - sobib. Võit oli aga taaskord napp, sest vaid sekundilise vahega järgnes mulle Mirjo Koit. Tõus ise oodatust raskem - kui tõusu nurk ja pikkus väga hulluna ei tundugi siis pinnaseks olev liiv teeb oma töö ja lisab asjale kõvasti raskust.  Pärast paarikümneminutilist puhkust proovisin korra veel joosta, et näha kas saab ehk aega veel parandada, kuid värskust polnud enam piisavalt ja tuli sekundi võrra aeglasem aeg kui esimeses jooksus.

Vanaka vallutajad 2016. Foto: Tallinna tõusujooksusari.

Laupäeval olime sõber Markoga stardis xt sügisrogainil Valgehobusemäel. Minu jaoks oli see esimene rogain, sest kevadel jäi see mul põlvevigastuse tõttu tegemata. Tiim 200-ga oli seekord kaheliikmeline, sest kui kevadel olin mina vigastusega väljas siis nüüd on abikaasa Heddyl käsi murru tõttu kipsis.  Rogaini puhul on tegu võistlusega, kus kontrollaja jooksul (xt sügisrogainil 4 tundi) jooksul tuleb kätte antud kaardi järgi maastikul leida võimalikult palju kontrollpunkte. Nagu arvata võib siis stardis kaardi kättesaanuna ei saanud sellest suurt aru ja mingit plaani ei osanud koostada kuidas liikuma hakkame. Ootasime stardipaugu ära ja rahvas hakkas ca kolmes suunas liikuma, loteriikorras valisime ühe seltskonna ja jooksime neile lihtsalt järgi. Nii saigi rahvamassiga kolm punkti ära võetud ja siis olimegi jäänud kahekesi koos kaardiga ja tuli hakata ise edasi liikuma. Nagu karta oli siis kõige targemaid otsuseid me ei teinud ja liikusime mingi omas trajektooris loogika vastaselt. Siiski olime pidevas liikumises ja leidsime nii mõnegi punkti üles. Võtsime asja rahulikult ja valisime pigem keskuse lähedal olevad punktid. Kuigi nii mõnigi punkt oli meie jaoks liiga hästi ära peidetud või tegelikult ilmselt me ei osanud piisavalt otsida siis pakkus üritus hea emotsiooni. Kokku kogunes meil 97 punkti ja olime 100 võistkonna arvestuses 75-ndad. Kilomeetreid tuli 26,4 ja aega kulus 3h46min. Hea pikk ja rahulik treening - üksi metsas ei viitsiks sellist asja eales ette võtta. Rogaini maitse sai suhu ja kuu aja pärast toimuval Libahundi jäljel Kallaveres proovime juba täiskoosseisus osaleda.

Valgehobusemägi. Foto: Rauno Tiits

Kindel üritus juba mitmeid aastaid on meie peres Albu sügisjooks. Seal tegin ma ka oma elu esimese tõusujooksu. Mäkkejooksul õnnestus teha korralik pingutus ja võtta selgelt esikoht. Kartsin küll, et ehk eelnevad võistlused on veel jalas kuid 400m pikkune pingutus õnnestus hästi. Mäkketõusu rada on seal esmalt umbes pool distantsist siledal maal ja siis üles mäkke. Tõusumeetreid kella järgi 16.
Albu sügisjooksu tulemused.
Jooksule läksin peale plaaniga teha korralik pingutus kõigele eelnevale otsa. Õnnestus hästi ja vaatamata lihasväsimusele esimestest väga palju maha ei jäänudki. Tasuks kindel kolmas koht.
Eriti meeldib meile Albu sügisjooksu puhul see, et seal on ka lastejooksul eraldi vanuseklassid ja aega võetakse kõigile individuaalselt. Tüdrukud olid tublid ja saavutasid oma vanuseklassis kaks paremat kohta.

Lisette ja Mariliis enne starti.  Foto:Rauno Tiits

Juba nädala pärast toimub Tartu linnamaraton, kus plaanis eelmise aasta poolmaratoni aeg alistada või miks mitte ka proovida uut rekordit - aega alla 1:25 joosta kui satub hea päev olema.

Moro Maraton 2016

Koht: Solo Sokos Hotel Tampere
Distants: 25 korrust, 442 trepiastet

Võistlustorn. Foto: Solo Sokos Hotel Torni

Eelregistreerimisel sain valida endale stardiaja kella 13 ja 17 vahele. Valisin 16:50. Viimasesse tundi tasus valida, sest siis lasti jooksjad suuremate vahedega. See garanteeris selle, et ei pidanud kellegist mööduma hakkama,
Ennem minu starti seisis tablool kiireim aeg 1:45, mis oli eelmise aasta võitjast 9 sek kiirem. Erinevaid kalkulatsioone tehes tundus see nibin-nabin jõukohane. Kahjuks aga ei olnud ja üleval aja teada saades olid numbrid 1:47 ehk kaotasin hetke liidrile vaid kahe sekundiga. Paar meest oli veel aga tulemata. Järgmine aeg 1:55 ja siis tuli eelmise aasta võitja Timo Silander, kes lajatas sellise aja nagu 1:37! Pettunud ma ei olnud ja kolmas koht oli igati hea tulemus. Jooks ise oli veits rabe, sest tegu oli keerdtrepiga, mis pööras vasakule poole. Polnud kunagi sellisel trepil jooksnud ja kuna eelnevalt ei saanud rada testida siis tuli jooksu käigus erinevaid variante proovida. Trepi laius oli ca 1,5m ja sisekurvis oli astme laius vaid ca 10cm (kui sedagi). Ka normaalne käsipuu oli vaid paremas küljes, kus oli aga distants pikem. Sai nii koperdatud kui sõelutud ühest servast teise kuid õiget rütmi ei leidnudki. Ajavõtt oli Si pulgaga ja üles jõudes oli see näpul veits viltu vajunud ja suurest väsimusest ei saanud seda kuidagi sinna auku kiiresti. Ka sellise lihtsa asjaga võib kaotada nii mõnegi sekundi. Jooks sai tuima jõu pealt tehtud.  Kui aus olla siis ega ei saanudki teada kuidas kõige kiiremini ja ökonoomsemalt üles oleks saanud, selleks peaks minema sinna trepile harjutama.
Osalejaid oli kokku 116, kellest 57 meest ja 59 naist.
Moro Maraton 2016 tulemused
Korraldus oli ladus ja kõik toimis hästi.
Video rajast: Moro maratoni rada

Auhinnaks sai diplomi ja ümbriku. Foto: Heddy Tiits

Auhinnaks sai kolmanda koha eest Tampere Sokos hotellide restoranide, baaride kinkekaardi 50.- väärtuses. Kuna olime abikaasaga kahekesi Tamperes, siis läks see auhind asja ette ja saime minna õhtul tähistama ja sööma.

Preemia hea töö eest. Foto: Heddy Tiits

Seekord valisin transpordiviisiks laev+rong. Laevapiletid 5.-/suund nägu (tänu ööjooksul saadud Viking Line kinkekaardile), rongipiletid eelnevalt netist ostes 10.-/suund nägu. Võib öelda, et Tampere külastuseks on see ideaalne variant, sest sadamast Helsingi raudteejaama on vaid 1,5km jalutamist. Rong on ka kiirem kui auto ja jääb ära roolis olemine. Rongi liikumiskiirus oli kohati 200km/h. Tamperes aga oli kõik vajalik 0,5 km raadiuses. Torn ise asus põhimõtteliselt raudteejaamas. Hotelli hinnad jäävad seal 70-100.- vahele toa eest/öö. Ekstreemne variant oleks hommikul sinna minna ja õhtul tagasi kuid see oleks olnud liiga väsitav. Selle asemel valisime ööbimise koha peal ja tänu sellele sai külastatud ka mitut vaatamisväärsust. Üks nende seas oli Soome kõrgeim hoone Näsinneula torn. Torn on oma välimuselt sarnane Tallinna teletorniga kuid natuke madalam. Vaateplatvormi kõrgus on maast 120m. Selle aasta märtsis toimus seal esimest korda ka trepijooks, kus astmeid 651. Juhul kui see järgmine aasta toimub siis tuleb see endale kalendrisse lisada.

Näsineula torn. Foto: Heddy Tiits

Elu aeglaseim poolmaraton - SEB Tallinna poolmaraton 2016

Oleks olnud ilmselge lollus hakata proovima joosta uut poolmaratoni rekordit nädal ennem minu jaoks tähtsat trepijooksu Soomes Tamperes. Seega saigi peale mindud eesmärgiga nautida jooksmist ja melu selle ümber. Samuti toetada sõpru Urmast ja Markot. Lõppaeg 1:57:23 andis üllatavalt koha esimese 1200 seas. Rajal tundus, et sellised massid panid mööda, et koht võiks olla viimase kolmandiku seas, seega järgmine aasta kõige hullemat stardikohta ei olegi. Startisime grupist 3000-4000 ja aeg stardipaugust jooneni võttis aega ca 2:30. Plaan oli proovida joosta Urmasele ja Markole uued isiklikud rekordid kuid olukord rajal peale starti seda ei soosinud. Korraldaja otsus keerata rada võrreldes eelmise aastaga teistpidi ei õigustanud ennast ja tekkis olukord, kus rada oli liialt kitsas, et mööduda aeglasematest. Vabamasse vette sai alles ca 10km läbimisel. Selleks ajaks olid aga mõlemad korralikus miinuses ja tundus väga ebatõonäoline aegu parandada. Tagasipöördel Viimsis kustus Marko ära ja jooksin paar minutit eest ära saanud Urmasele järgi. 6km ennem lõppu sai aga selgeks, et ka Urmase aega on lootusetu püüda ja võtsime käigu välja. Peagi oli rajal üks välismaalane, kes kahtlaselt vaarus koha peal edasi-tagasi. Kutsusin abi ja samal ajal aitasid kaasjooksjad ta murule istuma. Peagi ta aga tõusis uuesti püsti ja hakkas sama moodi edasi tuigerdama. Õnneks saabus meedik, kellega ta sai uuesti murule istuma pandud ja ka üks kaasvõistleja jäi teda aitama. See ei olnud ainuke kord rajal, kus oli ilmselgelt oma võimeid üle hinnatud. Kaks samasugust pilti, kus jooksja pikali ja teda turgutatakse oli ennem finišit veel - päris jube. Ilmselt oma osa oli ka lagipähe paistval päikesel ja kaunis soojal ilmal.

Osavõtt on pool võitu. 

Jooksule sai registreeritud läbi activia kampaania, kus tuli osta 10 joogijogurtit, et lunastada vaba pääse poolmaratonile. Selleks tuli jätta alles pudelite korgid ja need numbri väljavõtmisel loovutada. Jõudes hommikul Tallinnasse selgus tõsiasi, et korgid olid koju jäänud ja tuli võtta kasutusele plaan B ehk osta uued pudelid. Nüüd saab vähemalt palju jogurtit juua.
Järgmine ja ühtlasi tähtsaim jooks juba nädala pärast 17 septembril Tamperes - Moro Maraton 2016.

Saab jogurtit juua.