Mustamäe hüppetorni jooks 2016

Pühapäeval sai osa võetud Jüri ratase rattasõidust, millel pikkust ca 12km. Plaan oli see teha hea enesetundega ja mitte ülemäära pingutades, st hoida ennast hüppetorni võistluseks. Alustasin rahulikult ja üritasin hoida pulssi vahemikus 160-170. Vaid ambrose mäel hüppasin rattalt maha ja tegin kiirenduse joostes mäe otsa. Sai möödutud tervest reast ratturitest, kes kõik üritasid sealt sõites üles saada. Pulss tõusis 184-ni. Edasi sai jälle aeglasem käik sisse pandud ja edasi tiksutud. Finisis oli meeldivaks üllatuseks ligi minut parem aeg kui eelmine aasta ja seda seisus, kus ei vajutanud nii, et tatt ninast ripuks. Siiski pean veel õppima ennast rohkem tagasi hoidma enda jaoks mitte olulistel võistlustel kuigi kui number küljes ja start antud on see väga keeruline.

Stardiks valmis. Foto: Rauno Tiits

Teisipäeva hommikul oli aga siiski tunda, et pühapäeval võistlus oli olnud. Jalad olid kergelt kanged kuid üldseis ok. Eesmärk ja soov oli  Mustamäe hüppetorni võistlus ära võita. Seda, et nii tihe rebimine tuleb ei osanud oodata kuid seda parem tunne pärast oli. Lõpuks jäi kahe jooksu kokkuvõttes vahe Helmar Heinmetsaga vaid 1 sekund minu kasuks. Jooks koosnes kahest osast - esmalt tuli läbida trepijooks hüppemäe tippu ja seejärel tõusujooks snowtube rada pidi üles. Kui trepijooksu vahe oli 5 sek minu kasuks siis tõusujooks 4 sek kaotust ja nii see vahe vaid sek jäigi.
Tõusujooksu üleval oli pulss 180 ja enesetunne kerge ehk oleks pidanud rohkem pingutama kuid oleksid ei maksa ja seekord õnneks see valusalt kätte ei maksnud. Auhinnaks oli parimale mehele ja naisele (Kelly Nevolihhin) Peugeot 308GT 272 hobujõudu, kasutusõigus nädalavahetuseks. Järgmine trepijooks juba paari nädala pärast Tamperes.

Mina, Peugeot ja Red Bull. Foto: Lisette Tiits

Ööjooks 2016

Pikematel distantsidel on mul tavaks saanud, et kuskil kolmveerand distantsi peal, seekord 15- ndal kilomeetril läheb kõht krampi ja hakkab pistma. Tekkis juba tunne, et peaks jalutama hakkama. Veits tempot alla lastes ja mõeldes hingamisele läks olukord paremaks kuid kilomeetri aeg langes 4 pealt 4:20 peale. Õnneks oli piisavalt vähe lõpuni ja eriti suurt kaotust sellest ei sündinud. Eesmärk sai täidetud ja eelmine rekord 1:30:39 sai korralikult mutta tambitud. Aeg finišis 1:25:20- super! Tunne oli selline, et justkui oleksin võitjana lõpetanud. Koht 60 ja keskmine pulss 171. Oma osa hea tulemuse saamisel oli ka raja ääres toimuval. Mitmed esinejad, rõõmus ja kaasaelav publik andsid kõvasti energiat juurde ja oli lihtsam tempot kannatada.

Urmas, Rauno  ja Marko poolmaratoni õnnelikult ja edukalt läbinuna. Foto: Sirli Viru

Ööjooksule eelneval nädalal tegin kaks jooksu. Teisipäeval kerge 20 minutine ja kolmapäeval võtsin osa kohalikust Lauritsapäeva jooksust, mille pikkus 5,2km. Rada peamiselt männimetsa all, kus kõrguste vahe ca 16m. Enamuse sellest läheb esimesel kilomeetril laugelt üles ja tuleb viimasel kilomeetril alla. Esimene kilomeeter 3:35 ehmatas kergelt ära, sest ei arvanud, et sellise tempoga suudan joosta. Hoidsin kolmanda, neljanda jooksja selja taha. Teine kilomeeter 3:38 ja siis tundsin, et kahe eelnevaga koos ei jaksa võrdselt joosta ja andsin tempos veidi järele. Peagi möödus minust Urmas Põldre ja olin langenud kuuendaks. Selja taha vaadates paistis ka naiste liider lähenevat kuid kuna viimane kilomeeter oli allamäge ja enesetunne hea siis suutsin natuke kiirendada ja oma kohta lõpuni hoida. Aeg 18:35,1 oli üle ootuste hea. Vaatamata väsinud olekule tegi head meelt, et suutsin joosta keskmise pulsiga 178 ja 98% ajast olla viiendas ehk punases tsoonis. See näitab, et vorm on paranenud ja jaksab pingutada küll.

Järgmine start 30 augustil Mustamäe hüppetornis. Eelnevalt saab aga oma trepijooksu seisu kontrollida 20 augustil kell 10 kui toimub Tallinna teletornis avatud treening.

Kose triatlon 2016 - peaaegu diskvalitseerimine

Jõudes finišisse pidin kohtunikule aru andma, et miks kasutasin abivahendina ujumislauda ja millise eelise see mulle anda võis. Enne võistlust lugesin läbi juhendi ja küsisin ka sellesama kohtuniku käest, et kas sellise asja kasutamine on lubatud, mille peale ta ainult naeratas. Tuli välja, et ta arvas mind nalja tegevat. Ühe eelise see laud mulle andis - hoidis mind vee peal. Edasiliikumisel oli see aga ilmselgeks takistuseks. Seda näitab ka 300m ujumisele kulunud aeg 7:14, ujumise võitnud Villu Klesmanni aeg oli 4:09 seega kaotus talle korralik. Üldse olin ujumisel 19-st startinust 11-es.

Täispuhutav ujumislaud 30*60cm

Veest välja jõudes läks aga kõik tõusujoones ja rattarajal sai möödutud nii mõnestki kaasvõistlejast. Rattarada oli mööda kruusateed ja kuna eelnevalt oli kõvasti vihma sadanud siis olid silmad korralikult muda täis. Jõudes jooksurajale paistis eespoolt Indrek Paki selg ja tekkis motivatsioon vähe kõvemini pingutada. Umbes kilomeeter ennem finišit õnnestuski talle järgi jõuda ja ka korraliku vahega juba lõpujoon ületada. Kokku kulus 300m ujumise 10,5km ratta ja 3km jooksule 42min35sek.

Koht 5, vanuseklassis 2. Kogemuse võrra jälle rikkam ja järjest enam hakkab see ala mulle meeldima.

Järgmise sammuna tuleb soetada endale kalipso ja harjutada avavees ujumist.

Mina ja mu laud :) Foto: Heddy Sokmann